Pärast eilset suusatrenni ei saanud täna erilise värskusega uhkustada. Jalad oli rasked ja pisut kanged. Ent armu endale anda ei saanud, kui plaan nägi ette kõrgushüpet, siis tuli ka kõrgust hüpata. Jalga läksid kõrguse naelikud, mida viimati kandsin 29.juulil 2011. Nii et 5 ja pool kuud ei olnud neid isegi mitte katsunud, panin nad 29.juuli õhtul Eesti meistrivõistlustelt pettununa tulles riiulile ja seal olid nad tänaseni.
Kui tavaliselt on esimene trenn naeltes väga hea, kuidagi kerge ja mõnus on alati olla, siis täna oli tunne üllatuslikult vastupidine, tundsin end väga kohmakalt, ei osanud korralikult joostagi nendega. Ei teagi milles asi oli, paus oli küll pikk, aga sellegipoolest ei oodanud ma sellist tunnet. Esimene trenn naeltes tähendas ka seda, et hüpata tuli esmakordselt latiga, mitte enam kummiga. Alustasin rahulikult ja 3-4 hüppe järel oli kõrgus peal 1.85, millel peatusin pikemalt. Enesetunne oli raske, lihased väsinud ja siin päästnuks vaid suur enese kokkuvõtmine. Ent seda ma ei suutnud esialgu kohe mitte. Kordagi küll 1.85 maha ei ajanud, aga no olgem ausad, need ei olnud hüpped. Nende eest võiks päris kerepeale anda. Siis aga olukord muutus. Kuna samal ajal käis halli teises otsas mudilaste jalkatrenn, siis mõni lapsevanem otsustas minupoole jalutada ja jäi mu hüppeid vaatama. Sellisest pisikesest asjast mulle tihti piisab. On suur vahe, kas hüpata üksi ja lubada nõrkusehetki sisse või hüpata kellegi ees (võhivõõra või tuttava, ei ole vahet). 1.88 üle, 1.90 üle, 1.93 üle ja 1.95 üle. Kõik esimesel katsel. Aga siis oli ka kõik, vähe sellest, et keha oli ammu alla andnud, ei jaksanud enam vaim ka. 1.98, mille peale panin jäi ületamatuks. Aga see selleks, täna ei olnud tegelikult ju plaaniski tulemusele hüpata.
Positiivne on kindlasti see, et raske perioodi sees ja kehva enesetunde pealt 1.95 üle suutsin karata. Nendel kolmel neljal hüppel, kui latti tõstsin, tundsin ka, et natuke isegi põrkan maast lahti. Ent olen sellist asja ennegi trennis suutnud, seega ei ole tegemist millegi erakordsega. Negatiivne on see, millise tundega hüppasin täna ja et õiget hüppetunnetust ei leidnudki. Ega väga hüpata ei taha kui selline tunne on nagu oleks sangpommid jalgade ümber. Aga samas hüppama peab, sest muidu ei teki tehnilist kindlust ja lagunen võistlustel kiiresti.
Nii et kahe otsaga asi. Ülejäänud osa trennist piinasin end korralikult, üritasin pigistada endast mida täna veel andis. Igatahes sain hallist minema pisut peale poolt kümmet õhtul.
Homme on raske kangitrenn ees.Jippikajeee!!! Või siis mitte...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar