Väga rasked trennid

Nonii. Lõpuks on siis koormus nii suureks läinud, et keha hakkabki vaikselt viimastestki energiavarudest tühjaks jooksma. Viimased trennid on olnud surmväsitavad. Nii teisipäevane kui neljapäevane kangitrenn oli üks tõsine võitlus oma keha väsimuse vastu. Taaskord tunnen, kuidas keha lihtsalt valutab kogu päeva. Ei ei, mitte lihased ei ole kanged trennidest, vaid kogu keha valutab konkreetselt. Isegi luud ja see suur suur lihasväsimus, mis igapäevaga aina süveneb, paneb mind ikka tõsiselt proovile ja sunnib rasketest olukordadest enamat kui maksimaalset välja pigistama. Esimene kangitrenn oli mul 10.oktoobril ja seega on rauda sikutatud juba üle 3 kuu. Pole ka ime, et enam lihtsalt ei jõuagi. Sest kuigi mitu vigastust rikkus mul ära 100% planeeritu elluviimise, siis kangitrenne ei olegi ju vahele jäänud sisuliselt.

Selle nädala kangitrennid on olnud aga kordades raskemad kui ühedki teised trennid viimaste kuude jooksul. Eks oma osa on olnud lisaks ka sellel, et tööga seoses on tempo olnud lihtsalt uskumatult meeletu ja oma trenni alustades olen väga palju energiat päevaga kaotanud. Ent mitte kuskil ei ole ma endale armu andnud ja kõik on tehtud ja korralikult tehtud. Täna suutsin kõige viimase harjutusega ja kõige viimase seeriaga isegi kangiraskust 5kg tõsta senisest suuremaks. Tuli anda endast absoluutne maksimum. Õnnestus. Selle nädala 3 viimast trenni olen lõpetanud õige pisut enne 22 õhtul, nii et päevad on veninud väga pikaks ka. Aga neid trenne ei olegi võimalik tunniga ära teha. 2 tundi intensiivset higivalamist on garanteeritud. Uimasemalt tehes veniks asi 3 tunni poole. Aga millalgi tahaks nagu magada ka.

Eile oli näiteks hüppetrenn (kolmikud, viisikud). Ja igakorraga on läinud hüpped pikemaks, olgugi et enesetunne koguaeg kehvemaks ja raskemaks. Aga endiselt ma tunnen, et hüpete osas oleks vaja teha oluline arenguhüpe, mida aga puuduliku hüppepõhjata ei ole võimalik saavutada. Aga pigistan endast kõik välja ja loodame, et saan siiski jalad alla ükskord. Teine asi oli tänane kangitreening, kus juba enne esimest harjutust - rebimist - tahtis kogu keha alla anda, mitte mingit 100% pingutuse tunnet ei olnud. Või õigem oleks öelda nii - Psüühiliselt olin valmis endast kõik andma, aga keha ei kuulanud. Nii läks see rebimine ka väga vaevaliselt. Viimasel, 5ndal seerial enam lihtsalt ei suutnud, lihased ei allunud enam käskudele ja viimane kangi üles rebimine jäigi poolikuks. Pidin üle pika aja taaskord kangile alla vanduma. Aga mis mul muud üle jäi teha, kui end karistada lisa seeriaga ja seal ei olnud ebaõnnestumine enam variant. Mingi ime pingutuse ja tahtejõu abil sain kõik korrad kangi üles. 

Nii et vanad ajad on taas meelde tulemas, see valutav keha oli väga tavaline nähtus ülikooli ajal ja ka pärast seda. Polnud seda pikka aega tundnud, selles suhtes on väga lahe tunne muidugi :D Näiteks praegugi siin istudes säärelihased, sääreluud ja põlved koguaeg tuikavalt valutavad. Mõnna, pidagu veel vastu. Raske treeningnädala lõpuni on 2 trenni! Järgmine nädal saab natukene kergema teha ja siis hakkame taastuma, puhkama ja vormi hindama. Kas õnnestub sellest treeningust välja puhata nii, et sellel oleks ka tulemus? Seda peame ootama jääma.

Head ööd!