Seadmas eesmärke

Järgmisel teisipäeval toimub Tartus Martin Kutmani mälestusvõistlused. Tema oli minu treeneriks aastatel 2003-2012. Kavas on ka meeste kõrgushüpe, kus mul kindel plaan kaasa teha. Tõenäoliselt teeksin kaasa ka siis, kui tervis 100% korras ei ole. Selleks võistluseks motiveerimisega mul probleeme ei ole, see saab olema üks väga emotsionaalne õhtupoolik Tartus. Loodetavasti suudan ma teha tulemust, mis oleks sellisele võistlusele vääriline. Juba praegu on värin väike sees, kui selle võistluse peale mõtlen.

Eelmine nädal hüppasin trennis kõrgust, küll vaid karjapoisi stiilis. Ent see oli esimene kord, kui kõrguse naelad jalga panin ja hüppama asusin pärast 29.detsembri võistlust. Hüppetunnetus kõige parem ei olnud, aga midagi väga katastroofilist ka mitte. Hüppasin esmalt 3, siis 5 ja lõpuks 7 sammulise hoojooksuga. Ületasin lõpuks kõrguse 1.87, mis on päris normaalne tulemus juba. Parimatel päevadel olen hüpanud karjapoissi 1.93 või 1.94, täpselt enam ei mäletagi. Aga seekord tegin hüppetrenni päev pärast kehalisi teste ja jalad olid ikka kanged ja natuke pehmed ka. Lisaks tegin enne hüppama asumist ka hüppeid üle tõkete, nii et päris värskena seda tegevust tegema ei läinud.

Vigastatud piirkonna lõi aga see trenn õhtuks kohutavalt kangeks. Oli selline valu, et ma ei saand päris hästi aru, kas vigastus on tagasi või on see koht lihtsalt nii jubedalt kange. Paar päeva hiljem oli selge, et õnneks oli seekord tegu kangusega. Siiski hoian karjapoisist natuke eemale nüüd.

Homme peaksin tegema trennis katsevõistluse omale, mis näeb ette hüppeid erinevatel kõrgustel erinevate puhkepausidega. Lõpetama peaksin kõrgusel 2.05. No saab huvitav olema. Teen seda muidugi vaid siis, kui soojendus kulgeb probleemideta ja enesetunne võimaldab hüppamist. Aga no sellist kõrgust ei ole ma trennis kunagi ületanud nagu 2.05. Kui mälu mind ei peta, siis tippvormis olles proovisin trennis 2.03 kõrgust ja ületasin selle. Rohkem kõrgemaks tol päeval ei pannud, kuigi oleks võinud. Enesetunne oli siis vapustavalt hea. Aga valmistun homseks testvõistluseks siiski tõsiselt ja üritan selle nii ära teha nagu vaja. Loodame, et jalad peavad vastu ja olen suuteline enam-vähem korralikke hüppeid tegema.

Kindlasti peaksin hüppama 10.veebruaril Tallinnas klubide karikal ja siis vast ka nädal aega hiljem Eesti meistrivõistlustel. Selline on vähemalt plaan. Mis sellest kõigest välja tuleb, tahaks juba näha.