ÜLLATUS

Et siis sellest proovivõistlusest jah. No ütleme nii, et hommikuti hüpata ei ole kunagi kerge mul olnud. Ei olnud ka seekord. Ei suuda end varakult veel korralikult käima tõmmata ja seetõttu oli selline tühi tunne natuke. Aga tegin nagu plaan ette nägi. Korralik võistluseelset seisu matkiv soojendus, proovihüpped madalamatel kõrgustel ja läks lahti. 1.90 oli algkõrgus täna ja seda tuli mul hüpata kolm korda jutti. Kõik kolm korda hüppasin üle. Asetasin latile 1.95 ja sellel kõrgusel pidin tegema 2 hüpet. Hüppasin mõlemad katsed üle. 2 meetri peal oli aga pingelangus. Tegin kokku 5 hüpet, millest 2 jooksin lati alt läbi, 1 ebaõnnestus täielikult ja kahel korral suutsin enam-vähem normaalse hüppe teha, ent see kõrgus ei alistunud. Väga suurt pettumust ka samas ei tundnud. 1.95 trennis hüpata polnud ka paha.

Tundsin tol päeval ka seda, et sellist ürgset jõudu on kehas vähe ja vaja oleks pisut jõudu pumbata. Õnneks oli treeningplaanis ees järgmisel päeval jõusaali trenn. See läks edukalt.

Täna pidi olema mul puhkepäev. Kuna eelmine nädal pidin 2 trenni ära jätma, sest olin oma õpilastega võistlustel, siis otsustasin täna kergema soojenduslaadse trenni teha, rohkem lahtijookse ja kiirendusi teha homse trenni eel. pärast lahtijookse oli aga tunne igati okei ja otsustasin naeltes natuke aega ka joosta. Enesetunne oli okei ja seetõttu selline otsus ka tuli. Esimesed jooksud võtsin väga kergelt - 3,24 ja 3,19. Pani kukalt kratsima, et mis nüüd siis. Viimased 2 ja pool aastat olen kõige paremal päeval saanud 3,16 kätte ja nüüd siis kerge jooksuga sellised ajad. Kuna enesetunne oli hea ja mingit valu jalg ei teinud, siis otsustasin ka julgemalt proovida. ÕNNESTUS!!! 3,04 olid numbrid ekraanil. Te ei kujuta ette mis mu enesetunne tegi tol hetkel kui neid numbreid nägin. Oleks selle adrenaliinilaksuga hüpand vist kõrguses ka reksi kohe otsa! Ütleks, et see oli tänasel päeval üsna lähedal maksimaalsele tulemusele, mis võinuks tulla. Paar sajandikku võinuks vast veel kärpida, kui oleks päris silme eest kirjuks end jooksma läinud. Seda polnud täna aga vaja. Elu kõige edukamal talvel, kui 2.10 hüppasin, suutsin joosta 30 meetrit 2,99ga. Seda ühes trennis ja kaks korda järjest. Täna olen sellest seisust vaid 5 sajandiku kaugusel. Kui mõelda ka seda, et hüppetestid on vähemalt sama heal tasemel (kui mitte isegi pisut paremad tolle aastaga võrreldes), siis aju annab signaali, et aeg on see kõik nüüd kõrgushüppes tulemuseks realiseerida. Puzzle tuleb kokku panna ja mulle tundub, et see ei saa kerge olema. Aga esimest korda pärast seda talve on need puzzle tükid mul olemas. Tuleb vaid see kuidagi kokku panna...

Täna oli tore päev, toredate emotsioonide ja meeleoludega. Selliseid päevi võiks rohkem olla.