Viimased mu postitused siin on olnud sellised, mis annavad justkui lootust, et peatselt hakkab ka kõrgushüppe sektoris midagi muutuma ja viimased paar aastat, kus 2 meetri ründamine oli tõeliselt keeruline ja kohati ületamatu takistus, on läbi saamas.
Sõitsime teisipäeval Tartusse keskpäeval. Mul endal hakkas ala kell 7 õhtul, aga päeval võistlesid mul 2 tüdrukut seal, nii et pidin ka treeneriametis olema pisut. Tüdrukutel läks hästi.
Võistluse korraldamine oli viimase peal. Rahvas oli toodud lisatribüünide abil võistlusareenile palju lähemale, rahvast oli palju, tribüünid olid täis. Meeleolu oli võistlustel super.
Mul oli värin selle võistluse tõttu sees juba 4-5 päeva enne võistlust. Üritasin seda kontrolli all hoida, et mitte läbi põleda. Oma treeneri mälestusvõistlusel hästi hüppamine oli mõistagi suur kohustus ja ülesanne. Soojenduse ajal oli enesetunne hea, tegin taas väga lühikese ja kompaktse soojenduse.Hüppeharjutused soojendusalas andsid mulle selge signaali, et jalg viskab täna hästi.
Kui meid võistluspaika välja viidi, mõõtsin sammu maha, aga esimesed proovihüpped ebaõnnestusid täielikult, sest samm ei klappinud absoluutselt. Taas üks märk, et olin valmis sel päeval hüppama, sest nihutasin lõpuks ligi 5 pöida sammu kaugemale. Lõpuks sain sammu sedavõrd klappima, et proovikatsete ajal 1.95st ka jagu sain. Rahunesin maha, sest enesetunne oli ka okei. Algkõrgus 1.95 esimesel katsel, hüppel polnud väga vigagi. 2.00 esimesel katsel. Tegin tõenäoliselt oma selle võistluse parima katse, jalg viskas hästi. 2.05 esimene katse läks täielikult keskendumise nahka. Vahetult enne oma hoojooksu algust suunasin pilgu korraks naiste kõrgushüppe sektori poole, kus just üks hüppaja hoojooksuga oli algust teinud Asusin ka ise jooksma ning kohe käis peast läbi mõte, et tegu oli vale otsusega. Pidanuks korraks veel ootama ja oma tegevusele keskenduma. Katse ebaõnnestus. Teine katse samal kõrgusel ja hüpe ei olnud tehniliselt kõige parem, aga suutsin enam-vähem oma ära teha ja latt jäi kergest puudutusest kenasti peale. Suur kergendus oli sel hetkel. Olen pärast 2010 suvel toimunud kannakõõluse lõikust vaid ühe korra 2.05 alistanud ning see oli eelmine talv väga emotsionaalsel koduhallis toimunud võistlusel. Seega suur samm oli tehtud. Ka väike pingelangus tuli, mis muidugi ei tulnud edasisi hüppeid arvestades kuidagi kasuks.
Järgmine kõrgus oli 2.09. Selle alistamine oleks olnud mu elu paremuselt teine tulemus üldse. Kahel esimesel katsel tundsin, et võiksin selle kõrguse alistada, ei olnud hirmu, kartust, värinat. Tundsin et olen sellest kõrgusest üle. Aga realiseerida end veel ei suutnud. Kolmanda katse jätsin pooleli tegelikult juba hoojooksu lõppfaasis, sest tõukejala kannakõõlus tegi natuke liiga ja ei julgenud enam 100% endast anda.
Paneks selle võistluse eest endale hindeks 4+.
Kolmapäeval sõitsin Tallinna, kus 3 mu õpilast taas võistlesid. Ise puhkasin. Neljapäeval tegin jõutrenni, mis kujunes üsna raskeks. Võimalik, et ei olnud veel oma võistlusest ära taastunud täielikult ning kindlasti oli oma jälje jätnud ka kaks järjestikkust pikka sõitu Tartu ja Tallinna. Täna puhkan taas. Lasin hommikul kannakõõluse ära teipida. Homme sõidan taas Tallinna, kus lapsed võistlevad. Ja siis pühapäeval võistlen ise Tallinnas klubide karikal. Vorm on hea ja nälg on suur. Mul ei ole sellist võistlusnälga ammu juba olnud. Aga kardan natuke, et selle nädala pikad sõidud on pühapäevaks oma jälje jätnud. Kui suure jälje, näeme pühapäeval. Aga tahan seal hästi hüpata. Selle võistluse formaat on mulle ka alati suurepäraselt sobinud. Kõrgusi tõstetakse 3cm kaupa, tavapärase 5cm asemel.
Järgmine pühapäev aga Eesti meistrivõistlused! Loodan ise südamest, et 2.05 ei jää mu hooaja parimaks tulemuseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar